Tudengid rahastavad reise tänavamuusikute või juhutöölistena

Tudengite mõnenädalased hääletamisreisid Euroopasse on laialt levinud, kuid üha enam leidub neid, kes otsivad võimalusi reisi pikendamiseks. Elatada võib end juhutööga või tänaval pilli puhudes.

Tööinimesed võivad endale palavat päikest lubada keset talve lõunamaale puhkama minnes. Tudengid kasutavad selleks enamasti suvevaheaega. Paarinädalased hääletamisreisid läbi Euroopa on tavapärane harrastus. Kuid kuidas oleks võimalik jääda Euroopasse kauemaks, kui raha ei ole, aga tahet jätkub? Tahaks ju juba noorena ilmas ringi vaadata. Käisin minagi koos kogenud rännumehest sõbraga Euroopat avastamas.
Minu teekonnal oli esialgselt kaks sihti: viinamarjade korjamine ja Taize noortekloostri külastamine, kokku kaks kuud rändamist. See kujunes aga mõnevõrra teistsuguseks. Meil oli õnn kohata oma teel hulka noori maailma eri paikadest, kes meiega oma elukogemust jagasid.


Võimalusi on mitmeid
Ookeani tagant tulnud noorte hulgas oli eriti populaarne kasutada maailma avastamiseks vabatahtlike programme, näiteks WWOOF (Willing Workers on Organic Farms) või Help Exchange. Nende programmidega saab liituda igaüks. Vabatahtliku töö eest pakutakse peavarju ja toidupoolist, paremates ettevõtetes tutvumist ümberkaudsete vaatamisväärtustega ja keeletunde, olenevalt sellest, kuidas kokkuleppele saad.
WWOOF-iga liitudes saad enda käsutusse nende sadade farmide kontaktandmed, mis vajavad kõigil aastaaegadel igasugust abi. Seda teed läksid noormehed Kanadast. Haprad tütarlapsed Ameerikast, kellega ma oma reisi lõpus kokku juhtusin, olid eelistanud Help Exchange’i, mis ei nõua liitumistasu ega anna garantiisid. Oma valikuga jäid rahule nii ühed kui ka teised.
Leidlikud noored, kes tööd kohe üldse ei viitsi teha, on tõestanud, et saab ka nii. Elatatud on end tähtaja ületanud kaupadega, mis viisakalt turuplatsile või kaubamaja kõrvale jäetakse. Meiegi rikastasime oma siestatunde järgmiseks päevaks müügikõlbmatuks tunnistatud melonitega. Eeskuju andsid noored prantslased, kellega koos Burgundias viinamarju korjasime. Õnne võib proovida ka poodide-restoranide ukselt uksele käimisega. Sellest oskasid rääkida meiega viinamarjaistanduses sõbraks saanud inglise noored. Et prügikastis sorimisega (dumpster diving) saab ennast ära toita, tõestas üks rändur Kanadast.
Euroopa riikides tegutsevad heategevuslikud organisatsioonid Salvation Army ja Caritas pakuvad päris tasuta või sümboolse hinna eest külluslikku kõhutäit kuni kaks korda päevas. Käisime paaril korral nende toitudega maiustamas. Caritase Eco-cafes võib vabalt sattuda istuma vastamisi nii noorte muiduleivasööjate, vanade kerjuste kui ka kulda ja karda täisriputatud prouadega. Nende organisatsioonide kaudu saab ka öömaja ning vajadusel dusŠi alla. Meie jäime truuks oma telgile ja pesemas käisime kämpingutes.
Kui sa ei taha olla seotud kindlate tähtaegade ja ühe paigaga ning sulle on oluline, et peale toidupoolise saad endale veel üht-teist lubada, on sellekski palju võimalusi. Reisil tutvusin nii “skulptuuride”, tuletantsijate, zŠonglööride kui ka tänavamuusikutega.
Istandusest tuttav inglise tütarlaps oli näiteks professionaalne tuletantsija, minu rännukaaslane aga üliandekas klarnetimängija, kelle pillimängu ma trummiga rütmi lüües saatsin. Viinamarjult tulles tegime nii mõnelgi õhtul linnaväljakul sõud. Kui klarnet juba mängis, trumm seda saatis ja tüdruk tuletukkidega tantsis, voolas pidujanulisi noori aina juurde. Ühel õhtul tuli isegi politsei meid ära ajama, kuna trummareid kogunes nii palju, et lähikonna elanikud ei saanud enam und.
Proletariaadi staatusest vabanenud, tuli tänavamuusiku amet tõsisemalt käsile võtta, kuigi sellisel ametikohal on sissetulek väga kapriisne. See sõltub miljonist mõjurist nagu nädalapäev, ilm, kellaaeg, riik, linn jne. Oma rännukaaslase kogemustepagasi põhjal (ta on klarnetiga kogu Euroopa läbi rännanud) võin rääkida, et parimad paigad tänavamuusiku ameti pidamiseks on Portugal ja Sitsiilia, lähemalt otsides tasub kindlasti õnne proovida Lõuna-Saksamaal Münchenis.
Hea sissetulek rahva lõbustamise eest muusikaga tähendab umbes 40 eurot kahe tunni eest. Sellise tulemuse saavutamiseks tuleb töötada nädala lõpus, hommikusel või õhtusel ajal (siesta ajal on mõtet pillikast lahti pakkida vaid harjutamise nimel), soovitavalt kusagil lõuna pool ja rannikualal, kus inimesed on avatumad.
Kõrtsmik toetas kohviga
Suurlinnadest nagu Pariis või Brüssel tuleb eemale hoida, sest neil on tänaval musitseerimise osas kindlad piirangud, konkurents on suur ja inimesed ei pane sind tänavamöllus tähelegi. Meie kõige valusam kogemus oli Bordeaux’s, kus laupäevahommikuse mänguga teenis pillimees vaid 1.60. See-eest pisikeses Hispaania linnas Ferrolis teenis ta sama ajaga (1,5h) 35 eurot.
Peale liikumisvabaduse ja sissetuleku teeb tänavamuusiku ameti põnevaks seegi, et uued tutvused on kerged tulema. Pole kuigi ebatavaline, et sind kutsutakse sööma, jooma või pakutakse ilma pikema sissejuhatuseta peavarju. Teinekord koguneb sinu ümber rahvas, et lihtsalt muusikat kuulata, koos musitseerida või juttu puhuda.
Ferrolis ei lastud meil ühelgi ööl telgis magada. Kõrtsist, mille püsikundedeks me seal veedetud pooleteise nädalaga saime, leidsime eest hulga ränduritest vaimustunud inimesi. Baaridaam keeldus meie käest kohvi- ja õlleraha võtmast. Põhjenduseks see, et oleme rändurid ja meil läheb raha veel vaja. Samas kõrtsis saime tuttavaks vapra eesti tüdruku Pauliinega, kes tänaval viiulit mängib ja niimoodi ennast Hispaanias ära elatab.
Kõik pole siiski roosiline. Tuleb arvestada ka tagasilöökidega. Ette võib tulla sedagi, et sind loobitakse kividega ja sõimatakse muiduleivasööjaks, ükskõik, kui tõsist tööd sa iga päev muusikuna ei tee. Kolme ja poole rännukuu jooksul kividega loopimist ette ei tulnud, kuid üks pintsaklipslane sõimas siiski. Aga tuju ta rikkuda ei suutnud.
Hispaanias jätsin hüvasti klarnetimängijast sõbraga, et siirduda Prantsusmaale Taize kloostrisse. Nagu mitmed teised kristlikud kommuunid, on see tore võimalus veeta välismaal aega ilma suuremate väljaminekuteta. Seal kohtusin imearmsate ameeriklannadega, kes olid juba üle poole aasta mööda Euroopat ringi reisinud, peatudes siin ja seal – kus iganes vabatahtlikke vajati või öömaja pakuti.
Kokku venis reis kaks korda pikemaks. Selle ajaga õppisin ilma tundma hoopis teise nurga alt. Nälg mind ei murdnud, pätid ligi ei tikkunud, vihm liiga ei teinud, ehkki koduks oli vaid telk ja olin umbkeelne võõramaalane, kes sõltus paljuski tundmatute inimeste armust.

http://www.epl.ee/artikkel_317613.html